***

Kopp on ees KÕIGEST ja KÕIGIST.
Tahaks ära minna, lihtsalt ükskõik kuhu, ükskõik millal ja ükskõik kui kauaks.
Oleks ainult keegi, kes viiks... sest ise ei suuda ega oska kuskilt alustada ega kuskilt lõpetada.
Kõik see mis oli ja mis praegu on, on nii sõnuseletamatult mõtetu. Asjal ei ole mingit pointi ega tulevikku.Kas see peabki nii olema?
Ja kui ei, siis mida mina muuta saan? Seda mida ma muuta saaks... selleks ei ole lihtsalt julgust.
Miks ma nii õnnetu olen? Kuigi peaks olema õnnelik?
See on ju see, mis ma tahtsin, see on ju minu valik...
Aga milles siis probleem on? Miks ma tunnen end nii tühjana, nagu polekski mulle kuskil kohta??

Ah. Mõtetu. Mul on kopp ees KÕIGEST ja KÕIGIST.