***

September on käes. Selle naise kuu,
kel eluhoog sügisel ei tunne tõket,
kes armastab aega,
mil akna all on raagus puu,
ja kamina lõbusat lõket.
Annan temale selle ja järgmise kuu,
ent kogu mu aasta peaks kuuluma talle,
kes kinkinud juba on mulle
nii palju sest päevi,
muist täis küll muret ja ohkeid,
kuid rohkem veel õnnerohkeid.
Kes mu elule jätnud on lõhnajälje,
kelle varjuga tantsivad taas ja taas mu seinad.
Minu koskedesse on punutud
ta juuste vesiheinad
ja suudlusi, mis pole ununud,
kogu London on puistatud täis.*

Igaüks on andekas, kuid mõned inimesed ei ava iial oma laegast.

Bb:*