Kolmpunkti. Seekord.

Kuidas sai see juhtuda?
Ma ei saand terve õhtu blogi sisse, kuna neil on mingid serverijamad.
Kerige kurele!

Mul oli siia midagi nii tähtsat ja tabavat kirjutada ennem.
Aga noh, tainapea nagu ma olen - ma juba unustasn selle.
[WinAmpis: Blue - One love] See laul tundub just praegu hea olevat.
Või siis on minul midagi viga.

Tahtsin täna nii väga kellegiga rääkida. Rääkisin Mikiga. Noh, ta ju kuulab alati ära. Aga isegi temale ei saanud ma seda rääkida. Noh, ta on küll armas, paks ja erliselt nunnu... Aga ei. Ma ei suutnud sellest ISEGI oma kassiga rääkida. Hulluse eeleelviimane staadium. Järgmiseks hakkan ma rääkima iseendaga, ja siis leian omale mõne kujutletava sõbra, sest et pärissõpradega ma sellest rääkida ei taha. Kas pole mitte lahe? Varsti olen täishull ja siis tulevad valgetes kitlites onukesed ja tädikesed ja hakkavad mind rahustama ja siis ma tahan oma nurka ja hakkan röökima ja siis nad panevad mulle ka ühe valge kitli selga, aga pikemate varrukatega, sest nad kardavad, et ma jään haigeks. Ja varrukad seovad seljataha, et mul ikka soojem oleks, sest seal kus meie onude ja tädidega oleme - seal puudub vist keskküte, muidu nad poleks ju mu käed seljataha sidunud? Ja siis ma nutan ja karjun ja röögin läbi pisarate, et tahan nurka. Ja siis nad ajuhatavad ja tirivad mind tuppa, kus on tervelt neli nurka, et ma vaid rahuneksin. Aga siis mulle need nurgad kohe kindlasti meeldima ei hakka, kohe kindlasti mitte! Sest et mitte kuskil mujal pole nii mugavat nurka, nagu minul kodus on! Mitte kuskil! Ja siis hakkan ma seal neljanurkses toas ka nutma ja karjuma...

Ühesõnaga. Ma ju ei taha seda, ega? Kõike seda, mis mul praegu silme ees ringi hüppab?
Gaad! Miks mul küll peab olema nii elav fantaasia? Mõnikord on see väga kohatu ja vastik.
[WinAmpis: Aerosmith - I'dont wanna miss a thing.] Ma panin mõneks ajaks selle repiidi peale kah. Sest sellel laulul on ilusad sõnad. Sõnad, mis toovad mulle pisarad koguaeg silma, kui ma seda üksi kuulan ja väga väga kurb olen. Ühesõnaga - mina ei ole nüüd süüdi, kui mõni kirjaviga sisse tuleb, kuna ma ei näe läbi pisaratemere kirjutada. Vot tak.

Igatahes - kuhu ma ennem jäin!? Ahjaa. Ma tahtsin rääkida kellegiga. Aga vot, ei leidnud kedagi. Seepärast istun siin juba paar tundi, ja jõllitan lakke, justkui aitaks see mul mõtteid peast minema kihutada! Ei ei ei! Nad on ja jäävad ka sinna, alates tänasest.

Kurrrrrrrrrrrrrrraaaaaaat. Ma ei hakka sellele jälle mõtlema! Ei! Vsjo! Tõmba kriips peale!!!

Ma ei saanudki täna õnnelik olla. Mitte üks raas. Sellepärast, et õde ei helistanud mule poole viiest, nagu varem kokku lepitud oli. Kurat! Ma istusin POOL tundi telefoni juures! Isegi Rivo helistas! Aga ma ei võtnud toru vastu! Tahtsin, et ta lõpetaks helistamise! Sest et ÄKKI, kui õde helistab, siis ta avastab, et liin on kinni ja enam ei helistagi? Aga see faking nõmedik isegi ei üritanud! Ta pidi helistama esmalt emale! Aga kui ema talle esmaspäeval ütles, et ma olen nõus taga rääkima... Siis ta hüppas alt ära! See on lihtsalt nii kohutavalt ebaõiglane. Mõelda - ma kunagi armastasin oma õde nii väga! Ta oli mulle kõige kallim! (Noh, Miki välja arvatud. Mikist ei ole keegi üe, isegi tema....) Noh. Ma armastasingi oma õde, sest ta oli mulle õe ja ema eest. Mõlema eest. Me hoidsime rängalt kokku. Ilgelt. Hoolimata kõikidest sõdades, mis meie vahel olid. Ta oli nagu... Nagu mina ise. Me kuulusime kokku. Väiksena unistasin, et kunagi oleme suured naised, ja et siis hakkame üksteisel külas käima oma lastega. Aga see unistus purunes juba enne, kui üks õdedest täiskasvanuks jõudis saada. Mina. Ta lihtsalt kadus mu elust. Kõik. Ma õppisin elama ja hakkama saama ilma temata. Mul oli imelik tulla koju. Keegi ei käskinud mul nõusi pesta, kellegiga polnud seebikaid vaada ja nutta koos, kui Hua Karlos Maria Viktooria maha jättis. Mitte keegi. Aga pole midagi. Ma surusin hambad kriginaga kokku, hammustasin oma huuled vereni lõhki, aga ma ei lasknud pisaratel voolata. Ma tahstin sellest üle olla. Ma kasvõi vajusin pingutusest kokku, et mitte nutma hakata, aga siiski pesin ma need nõud ära ja vaatasin üksi seebikat. Ja nutsin. Ja teesklesin, et kõik on Huan Karlose süü. Imelik oli seegi. Ma ei saanud enam õe kaissu pugeda. Lihtsalt. Teda ei olnud seal. Mkm. Enam ei läinud me õega õhtul linna peale, kahekesti. Öösse. Varemalt sai ikka koos poole ööni Paralepas jalutatud, Aafrika rannas kiigutud ja Lossipargis dsinni joodud ja suitsetatud. Ja korraga istusin ma ükspäev kodus, ootasin ja ootasin. Aga ta ei tulnud. Enam mitte kunagi. Ja sel õhtul me ei läinudki Paraleppa jalutama, ei läinud ka Aafrika randa kiikuma. Isegi Lossiparki ei läinud. Tegelikult istusin ma sel õhtul kodus, teesklesin magamist, veremaik suus. Jah. Veri. Mu huuled olid siis väga katkised. Kuna ma muudkui käisin ringi ja hammustasin sinna, käed tugevasti rusikas, et mitte vastu seina sellega virutada. Ja hambad kõvasti kokku surutud, nii et krigin käis. Ja seda selleks, et mitte vihast ja pettusest karjuma hakata. Siis oli mul väga imelik. Ma püüdsin kogu jõust tast lahti öelda. Aga ta oli mulle nii südamesse pugenud. Ja ma ei tahtnud, et keegi seda näeks. Sest siis oleks mul veelgi valusam, kui siis oli.
Pidudele ei tahtnud ma enam üldse minna. Kõik minuealised tüdrukud käisid tollel ajal spaisgöölsi pluusidega ringi ja lantsid 11-12 aastaseid "mehi." Mina ei tahtnud midagi teha ega kuskile minna. Sellepärast, et mul ei olnud enam kedagi, kes mull mitte-litsi-siniseid-silmi-ja-litsi-punaseid-huuli teeks. Õde meikis mind alati enne pidu. Ta ei tahtnud, et ma näeks oma klassiõdede moodi välja. Ta hoolis minust. Ta tegi mulle 4 tundi soengut, et ma ikka eriliselt ilus välja näeks. Aga siis ma enam ei tahtnud peole. Teda ei ole ju. Ta ei tule ju kunagi tagasi. Me oleme liiga õõraks jäänud. Me ei tunnegi üksteist enam.
Ja pealegi - ma ei tahtnud panna seda ülikuulsat spaisgöölsipluusi, mis kõigile nii väga meeldis. Sest just õde oli selle mulle kinkinud. Ta teadis, kui väga ma seda tahtsin, aga siis oli see hirmkallis. Aga ta ikkagi tõi selle mulle. Sest ta hoolis ja tahtis, et mul oleks hea olla. Oi, kuidas ma teda kunagi armastasin.
Ja mis nüüd? Teda pole siin! Teda pole siin, kui tema lihane õde, keda ta nooremalt ülekõige hoisid ja kaitses, kes teda vajab? Teda pole olemaski.
Aga ma ei saa midagi teha. Nüüd ma annan alla. Kuiväga ma ka ei üritanud, kui palju verd ma ka ei neelanud... Ta puges mulle 10 aastat tagasi südamesse, ja seal on ta siiamaani. See on nagu ühepoolne armastus. Aga julmalt VALUS ja KANNATLIK on kaotada kedagi, kellest sa ikka ülekõige hoolid. Ta läks ära. Ja see oli justkui eile.

Üks inimene veel puges mu südamesse. Aga temast ma ei taha rääkida, sest ma tean, et kui ma samasugust teksti temast viie aasta pärast kirjutan, nagu oma õestki, siis tundub samuti kõik justkui eile juhtunud olevat.

Ma võin ju ravida seda haava kuitahes kaua, aga armid jäävad ka 10 aasta pärast paistma.

Läbi raskuste tähtede poole...




Tähed:*