Masendusehoog. Jeessssššš.

Mõtteis olen kaodanud mitu lähedast sõpra. Nii lihtsalt. uued tekivad - vanad ununevad... Ja siis järsku hakkad vanu aegu meelde tuletama ja igatsema. Ja ma ei oskagivälja mõelda - miks nii läks ja kelle süü see oli. Avastasin - mina ise olengi süüdi. Algul teed süütu sammu edasi. Tagasi vaadates aga märkad, kui palju see on mõjutanud sinu hetkelist olevikku. Hakkad juba peaaegu kahetsema seda ammust sammu. Kuid silme ette kerkivad hoopiski uued mälestused ja oleviku rõõmud. Sest kui poleks toda sammu - ei oleks ka neid häid mälestusi inimestest ja tegudest, mis sind praegugi muigama panevad. Ei tohi midagi kahetseda, vaid elule tuleb optimistlikult vaadata!

Jah.

Katus, sweet katus. Olekski seda täna teind, aga jah. Mõtlesin tibu peale ja meie tugevale armastusele, mis meid kahte igavesti seob... Ei, talle ma haiget ei tee. Ta ei ole seda värt. Tema nimel pingutan ma edasi, paremuse poole:**

Kõik jõid täna. Huiii, mina ei võtnud ÜHTEGI lonksu. Ma ei vaja alkoholi, et ennast hästi tunda.

Tibu, igatsen sind meeletult. Tahaks olla taas su käte vahel, suudelda sind ja kallistada hästi pikalt ja tugevalt. :*

Bb:*