***

Suurim viga, mille võid elus teha, on pidev vigade kartmine.

Inimeste tunded ja käitumine on niiiiii ettearvamatu. Hämmastav.
Elu on täis keerukusi ja elutee on nagu igavesti pikk tee, täis erinevaid ristmikke. Ja inimene ise on nagu segaduses autojuht, kes ei tea, kuhu milline tee kuskile viib. Ja siis ta peatubki iga ristmiku ees ja seisab ja ootab mingid märguannet, juhatust. Ja kui seda ei tule, siis ta otsustab ise, sealsamas ristmikul. Ja olenemata sellest, kas see tee osutub õigeks või valeks, peab ta sõitma vaid edasi, sest igalpool seisab tagasipöördumise keelumärk. Ja osad teed on head ja siledat ja mööda neid on hea sõita, aga siis vahel tuleb ette, et inimene satub halvale teele, kus on lahtine killustik ja sõidust kerkib püsti tolm. Ja siis on juba ees järgmine ristmik, kus on vaja otsustada. Ja nii ta seiklebki mööda erinevaid teid, aga kõige tähsam on siiski see, et ei tohi peatuda, tagasipöörduda, parkida. Koguaeg tuleb edasi sõita ja valida otsustada ja loota, et need valikud ja otsused on õiged. Lohutuseks olgu seegi, et kui satud halvale, tõesti närusele teele, mis on auklik ja midamööda on halb sõita, et tuleb siiski uus ristmik, kus sa saad pöörata paremale või vasakule, või sõita otse. Ainus, mida ei tohi unustada, on see, et tagasupööret ei saa teha, peatuda ja parkida ei tohi. Ükskõik, millist teed sa ka ei vali, kunagi laguneb auto laiali, annab otsa ja ta saab omadega läbi, ja siis , lõpuks jõuad sa ainukesele teele, mille otsas on tupik. Ja kui sa sinna ükskord jõuad, siis vaata üle õla, vaata seda pikka ja käänulist teed. Mäleta neid konarlikke ja auklike teid, mäleta neid siledaid ja kuivi radu, mida mööda oled sõitnud. Ja ütle siis, et saei kahetse ühtki valikut. Nii peab elama ja nii peab sõitma, et seal tupikus, ei oleks midagi, mida sa peaksid kahetsema ja häbenema.
Elu on supper elamus ja kogemus, kõike tuleb endasse imeda nagu svamm. Head ja halba, ja sellest õppida ja sellest täiustuma.

Bb:*