Hingetrauma.

Tegelikult. Ma ei oska seda kirjeldada. Aga ma armastan Rivot ikka veel. Ta võibolla ei kujuta ettegi, kui valus mulle see lahkuminek tegelikult on. Ta ei teagi, kui palju ma teda ikkagi armastan. See on kirjeldamatu tunne, mida ma tema vastu tunnen. Mul on valus. Eriti nüüd, kui ta läinud on ja enam tagasi ei tule... Siis saad ikka kõige paremini aru, mida sulle üks inimene tegelikult tähendab. Mul on nõme käija väljas ja lõbutseda ja head nägu teha, kui sees on tegelikult südamepõhjani valus tunne. Ja samas ei anna sellest kellegi teisega arutada. Ei saa lihtsalt kellegiga rääkida. Kuna kõik inimesed on ümberringi nii võltsid. Samas ei tahha alla anda, aga mul ei jää midagi muud üle. Ma ei taha talle haiget teha sellega, et ma nii nõme olen. Ma ei taha Rivole haiget teha, kuna ta on minule kõige kallim ja ma hoolin tast ülekõige. Seepärast arvangi, et lahkuminek on mõlemale parem. Ei ole mina enam niiväga mures ja ei saa temagi enam haiget.
Nüüd on ta minu juba unustanud. Ta ütles seda mulle. Ta totaalselt vihjas sellele, et ta vihkab mind. See teeb asja veel hullemaks. Mul on tohutult valus, aga ma ei näita seda välja. Ma ei taha üleliigseid küsimusi. Ma ei taha seletada igaühele, et mul on valus. Ma ei taha halada. Samas aga tahaks hästi hästi kõvasti karjuda - "Rivo - ma armastan sind!!!!" Aga tema seda ei mõista. Enam ei aita miski. Ta vihkab mind. Ma ei tahtnud taga ka sõber sellepärast olla, kuna see on hullem kui olla taga vaenlane. Vaadata tema üliarmsaid silmi, mis tuka alt paistavad... Vaadata tema üliarmsat naeratust, ja samas teada, et te olete "lihtsalt sõbrad."

Ma nutan. Jälle. Ma ei tea. Mind ei hoia enam miski siin elus kinni. Miki ainult. Miki on ainuke, kelle nimel ma praegu elan.
Mu pere on purunenud. Mu sõbrad on alkohoolikud, ning viivad varsti ka mind sinnamaani. Kuna mina olen nõrk ja ei suuda millelegi vastu panna. Mul ei ole enam vanemaid. Noh, bioloogiliselt nad muidugi on, aga hingeliselt on nad juba mõlemad mind maha jätnud. Me elame siin justkui võõrad inimesed. Minu armastus vihab mind. Mul kadus eluisu. Mu lootused ja unistused on purunenud, mul puudub igasugune elueesmärk ja kekendumisvõime. Peas tiiirleb vaid Rivo. KURAT kui raske see on.

Miks avastad selle, mis sul on siis, kui see on kadunud?
Näinud kadumas, kaodand ja üksinda soovinud.
Lootusega, et saan siit minema, maha jäänud
peroonil oodanud.
Kuid see mis oli, on läinud,
tagasi ei tule, ajad on muutunud...

bb:*