Kolmhüüumärki!

Vot nii. Ema rääkis täna õe meha, Rickardoga. Ta tahtis minuga ka rääkida, aga mind pold lähedal. Õemees on hästi lahe minumeelest, ainult kahju, et tal nii kohutav naine on. (mõttepaus)

Siis rääkis ema õega. Angelyda jäi täna hommikul haigeks. Kui kahju. (irve?)
Õde ütles emale, et ta lihtsalt lõi kartma. Õde kardab, et ma vihkan teda (mida ma ka teen, NÜÜD), aga ta ütles, et teeb veel ühe katse, et tahab muga rääkida. Seekord ma ütlesin emale viisakalt, et mina selle libuga rääkikida ei kavatse, ja et kerigu perse. Ema oli šokis. Õde nuttis.

Ma tean, et väga õel minust. Aga ma ei hooli. Enam mitte. Kerigu kuradile ja jätku mind rahule.

Ma kavatsengi nüüd väga õel olla, sellepärast et siis on mul endal kergem. Ma tean, et kõik vihkavad õelaid inimesi, aga mul on suva. See on mu endale parem, kuna nii ma suudan kaitsta ennast igasuguste vastikute emotsiooniplahvatuste ees.

Mu ema räuskas täna. Noh, ta räuskab koguaeg, aga täna ta üritas mulle pingeid vabaduse piiranguid panna. Kui lahe. Irvitasin ainult ja ütsin, et kui ta seda teeb, siis võib muga hüvasti jätta, kuna ma ei salli seda ja ei kavatse seda taluda. Ma lihtsalt lahkun lavalt. Sirge seljaga ja professionaalse kummadusega. Jah, nii ma teeks. I'm serious.
Siis ta ütles, et kui oleks teadnud, et minust selline inimene saab, siis oleks ta kindlalt aborti teinud, mõtlemata, kui palju see maksab. (Noh, ta tahtis seda naguinii teha, aga kahjuks oli ta siis juba 27 aastane ühe lapsega ükskikema, ning ta rahaline seis tol ajal ei võimaldanud seda. Kas ma pean selle üle õnnelik olema? Vaevalt. Abort oleks olnud parem.)

Enivei. Täna sädeles lumi nagu eriti ilusti. Mõnus.

!!!