NiisamaMõtisklus.

Aga ta tahab tõde ju.
Ja kui ma seda talle räägiksin, siis oleks ta rahul vähemalt omadega. Ja mina löödud. Aga see tõde on vastik, räpane ja ajab mind vähemalt oksele. Aus. Aga ma olen ju aus! Ma ei ole midagi valetanud! Olen lihtsalt varjanud seda, mis mulle enesele haiget teeb. On see sisi väga kriminaalne kuritegu? Khm. Äkki hakkab ta mind rohkem hoidma, kui tõde teada saab? Samas, see võib teda eemale tõugata. Nagu, hakkab mõtlema, et ma olen hull ja mingi taunide suguvõsast/perekonnast pärit (mida ma tegelikult ka olen, aga alati võib ju unistada, et sünnitusmajas ajati lapsed segamini või et mind lapsendati...). See võib teda ikkagi eemale tõugata. Aga see seligitaks talle paljugist:
*Seda, miks ma tihtipeale endassetõmbunud olen
*Miks ma tusatsen ja halvbas tujus juhtun olema
*Miks ma räuskan nii palju
*Miks ma sellest rääkida ei taha.

No kurat! Mida me teeeeeeeeeeeeeen?
Ma ei taha sellest rääkida. Kardan. See võib mõjuda positiivselt, aga samas on suurem tõenäolisus, et see mõjub negatiivselt.

Kurat ma ütlen.

!??